MirjamHinn

Mirjam Hinn KÕRGEPINGE

Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.

17.04.2020

Mirjam Hinn (1990)
KÕRGEPINGE, akrüül, lõuend, 2019
Mirjam Hinni „Kõrgepinge“ on osa tema hiljutisest ekspositsioonist Tartu Kunstimuuseumi viimase korruse projektiruumis. Neoonvalguses ja trendikal traatvõrgul eksponeerituna olid komplekt justkui tsitaat mõne Miami ööklubi sisekujundusest, või vähemalt vegan-jäätise-lounge´i eleter-roosa ja helesinisega aktsentueeritud lumivalgest sisekujundusest. Trendi tabamises võib Hinnile anda peaaegu et maksimumi, Lõuna-Korea ja Jaapani päritolu kolmkõlad, aga üleüldiselt oriendist pärit värvimeel (aga ka muusikamaitse) on globaalset pop-kultuuri mõjutamas varsti juba kümnendi jagu.
Eraldi, komplektist lahutatuna, säilitab isiknäitusele nime andnud maal kõik oma dekoratiivsed väärtused ja värvivahekordade timmitus töötab üllatavalt hästi ka päevavalgel. Eksponeerituna hoopis traditsioonilisemate kunstikäsitlustega autorite tööde kohal, toob ta väärtuspõhise murdepunkti kogu ekspositsiooni, ja mitte ainult kujundaja seisukohalt.
Hinni praegune nägu ja know-how on suuresti pärit õpinguaastatest Tartu Ülikooli maalikunsti eriala magistrantuurist. Dekoratiivsuse domineerimine, kui kunstiline seisukohavõtt, aga pärit pigem varasemate õpingute perioodist Tartu Kõrgemast kunstikoolist. Vabakäeliselt lohmakate, abstraktse kunsti vallast pärit suurte pintslilöökide kasutamine implantaatidena, ülimalt kaalutletud ja teravaservaliste, isegi kliiniliselt mõjuvate kollaažielementidena pole rahvusvahelise uuema maalikunsti kontekstis uudis. Eestis on massiivsemalt seda rakendanud vahepeal Londonis resideerinud Merike Estna, Saksamaal tuult tiibadesse saanud Mihkel Maripuu, aga ka Mart Vainre, Marie Kõljalg jpt). Briti uue laine kunstnikest olid need võtted elementaarsed juba Fiona Rae`le, Saatschi kindlale lemmikule, juba 1990-ndate lõpust.
Ohtralt komplimente jagav Tartu kriitikkond on Hinni kuulutanud „Tartu Estnaks“ (viimaks ometi!), märkamata et Merike Estna hoopis totaalsem kunstnikumüüt ja fookus on juba mõnda ega nihkunud uutele praktikatele ja süsteemidele, kus pigem pattern paintingu laadne meditatiivsus on kombineeritud erinevate rituaalsete tegevuste ja protsessuaalsusega. Kaasaegse kunsti väljal tegutsevad ambitsioonidega autorid ei pea üldiselt võimalikuks seada sihte, mis oleksid pelgalt nice & easy. Veel on Tartu kriitika tõmmanud võrdlusjooni Hinni ja Kongi vahele, ometi on Tartu Kunstikooli taustaga Kristi Kongi ruumi- ja värviuuringud pigem akadeemilised, isegi uurimuslikud, mis üha rohkem respekti tekitab.
Ehk on kodumaistest tegijatest suurim mõjutaja/eeskuju Mirjam Hinni ruumi vallutava dekoratiivsuse puhul ikkagi Jüri Kase senised praktikad? (pealegi on just Tartu Kunstimajas toimunud arvukalt Kase isikunäitusi). Kask, olles küll tahvelmaalija, loob ikka ja jälle multiplitseeritud maaliseinu, installeerib maali-parvi nii lakke ja põrandale, lammutab piire lõuendi ja paberi vahel.
Mirjam Hinni nö läbilöögitöö on kunstisõbral hea meelde jätta, arvan et nii või teisiti on ta vähemalt Tartu kunstilukku juba jälje jätnud.

Jaan Elken – kuraator

Lisainfo näitusest
UKM kodulehelt:
http://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020…/
ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt:
https://www.maal.ee/2020-globaalne

Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital

Tags: No tags

Comments are closed.