30. jaanuar - 09. märts 2015

Koos abiellumisega, uue elu alustamisega, on kaasnenud alati heaolu- ja õnnesoovid, mille täitmine oli seotud kindlate kaitse- ja tõrjemaagiast lähtuvate toimingutega. Rituaalse käitumise kaudu püüti mõjutada noorpaari saatust ja vastastikust läbisaamist. Traditsiooniliste tõekspidamiste ja maagiliste usundiliste kujutelmadega seostatuna on vaibal olnud pulmadega seotud situatsioonides tähendus nii kasutaja kui ka „publiku” jaoks. Pulmadeks valmistatud sõba, voodi- ja sõidutekk saatsid eestlaste pulmatraditsioonis pruuti-peigmeest kuni peiukoduni. Vooditekke kooti algselt vaid pulmavaipadeks, need olid esialgu ainult abielurahva sängikatteks. Nooriku näpuosavust mõõdeti aga kaasavaraks valmistatu järgi ning selle ehteks peeti pulmavaipa.

Igal inimesel on oma suhe minevikuga ja sealt pärit esemetega. Minu jaoks ei ole olemas uut ilma vanata, seda ennekõike edasiantavate väärtuste kaudu. 19.–20. sajandi algusest pärit kaasavaratekkide motiivistik on ka selle väljapaneku inspiratsiooniallikaks. Kollektsioon on mõeldud rõhutama rahvusliku käsitöötraditsiooni järjepidevust ja püsivust, looma sidet möödunuga ja seda sidet riietuse- ja kodusisustuse kaudu kinnitama. Minu ettekujutuse kohaselt on vaibad valminud, mõeldes naistele kui kultuuri järjepidevuse kandjaile. Kootud kollektsioonis olen kasutanud vanu käsitöövõtteid ja kaunistusviise – tikandit ja metallnaaste, mis on ammusest ajast tuntud võtted ja millega rõhutati esemete kaitsefunktsiooni kui üht vanemat ja põhilisemat. Materjalina on kasutatud linast ja villast lõnga, Eesti jaoks traditsioonilist, läbi aegade kohaseimat omamaist materjali.

Christi Kütt on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala ja Eesti Kunstiakadeemia kunsti-ja kultuurantropoloogia magistriõppe. Alates 2001. aastast töötab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias lektorina.