KarlErikTalvet

Karl-Erik Talvet PRANTSUSE LAHINGUSOOMUKID VBCI SAAREMAA PÕLLUL HARJUTAMAS

Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.

20.04.2020

Karl-Erik Talvet (1991)
PRANTSUSE LAHINGUSOOMUKID VBCI SAAREMAA PÕLLUL HARJUTAMAS
õli, lõuend, 2019

Karl-Erik Talveti päikseloojangust punetaval taustal maalitud lahingusoomukite parv kodusel Saaremaal võib tausta teadmata vaatajas küsimusi tekitada. Autor võiks ennast tutvustada kunstnik-militaristina, nimelt on ta professionaal näiliselt ühitamatutes valdkondades: Talvet on Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja kompanii vabatahtlik tegevliige, tänu heale prantsuse keele valdamisele on ta osalenud ka Scoutspataljoni missioonidel, nt 2019. aastal Malis. Talvet on aga ka kõrgharitud noor maalikunstnik, kes alles paar aastat tagasi lõpetas EKA vabade kunstide magistriõpingud: lõuendi asemel hankis ta tollal oma morbiidselt hallide ja valge-mustas skitseeritud suureformaadiliste piltkujutiste alusmaterjaliks kaitsevärvi presendi. Nagu Talvet ise, oli magistritöö oponent samuti militaarvaldkonna ja kunstide ristumispunktist – sõjaväelase taustaga Leo Kunnas on tuntud kirjanik.
Karl-Erik Talvet kirjutab Tallinna Maleva kodulehel: „Olen oma õpingute jooksul täheldanud, et kunsti ja militaarsuse vahel on alati olnud teatud moodi antagonism. Ehk on see põhjus, miks ma kirjutasin magistritöö militaartemaatika ebapopulaarsusest Eesti kunstimaastikul./— /Viimase paari aasta jooksul olen õppustel leidnud aega, et Tallinna maleva tegevusi üles visandada. Osa visanditest on leidnud tee Kaitseliidu ajakirja „Kaitse Kodu!“ lehtedesse. Aastal 2018 tekkis mul lausa võimalus pressitoimkonna koosseisus joonistada Tallinna malevat (ja laiemalt ülejäänud Kaitseliitu) Võidupüha paraadi ajal.“

Veel üliõpilasena toimus 2018 alguses Eesti Sõjamuuseumis, Viimsis, Talveti isiknäitus „Värvivalangud“. Maalid dokumenteerisid konkreetseid tegevusi ja sündmus autori enda kogetust Kaitseliidu ridades. Maalides oma kindlat suunda veel otsiv autor on joonistajana ennast kindlalt leidnud – vahetul nägemismuljel töötav joonistaja on tänapäeval juba iseenesest haruldus. Kord üldistav, kord detaili puuriv Talveti pliiats visandab mõnusa otseütlemise ja liigse peenutsemiseta sõdurielu argipäeva. Aastail 2014 – 2017 joonistas ta Grenaderi kirjastuses ilmunud koomiksiraamatu „Kodu Kaitsjad“, mille tegevus toimub fiktiivses sõjas Ida-Virumaal. 2016 illustreeris ta koos kahe teise kunstnikuga Kunnase romaani „Sõda 2023“. Karl-Erik: „Mõlema raamatud, nii Kunnase kui ka minu oma, jutustavad hüpoteetilisest sõjast Eesti ja Venemaa vahel. Vahe on muidugi selles, et Kunnas kirjeldab seda elukutselise kogenud sõjamehe vaatevinklist, samal ajal kui minu raamat kasutas ära seda naiivsust, mida koomiksikunsti meedium endale lubada võib. Lisaks sellele mängis minu koomiks kahe ajastu vahel paralleelide tõmbamisega, viies lugejad ühtaegu nii Vabadussõtta kui kaasaegsesse fiktiivsesse sõtta, kus Ida-Virumaast on saanud uus Donbass.“1

Talveti siiras patriotism võib kunstinooruse liberaalse internatsionalismi kõrval erandlik mõjuda, kuid tõe huvides olgu siinkohal visandatud, et erandlik on ka Talveti enda saatus. Sündinud ja kasvanud Prantsusmaal, multikultuurses keskkonnas, on tema isamaa-armastus ja mõneti ka kodumaal toimuva idealiseerimine, hoopis teise kaaluga. Kui oled Pariisis koolis käinud (ja maailmakeeled vabalt suus) ja Vahemere-äärsed pere-puhkused on osa lapsepõlve argipäevast, siis peavadki elusihid Eesti kunstinooruse omadest mõnevõrra erinevad olema. „Välismaa näitused“ ja läbilöömine „seal, kus muru rohelisem“ ei oma tema jaoks seda köitvust.
Kui näitusetööst rääkida, siis kahtlustan, et hõõguvad savanni-punased taevalaotused on Aafrika-mõjudega. Samas, olen väga soojadel suveõhtutel Muhus maastikul kogenud sarnasust Aafrika savanni-maastikega, nii värvides kui lindude/sitikate helifoonis (korra turistina Lõuna-Aafrikas käinuna, kombineerides seda loodusfilmides nähtuga – nii need kindlas kõneviisis hinnangud kujunevad). Pateetiline, hillitsetult militaarse aktsendiga rahvusromantika, kus hobuste asemel toimetavad heinamaal veidi kohmetult kaadrisse püütud sõjamasinad. Töös on meeleolulisel ja kontseptuaalsel tasandil mingi sümptomaatiline „poeetiline kvaasinihe“, st lausa füüsiliselt tajutav vaikuse/rahu hapruse tunne. Kõik on näiline, kõik on kaduv.
Ka maalitehniliselt on töö autori jaoks edasiminek, arvestades et magistritöö maaliseerias ta konkreetse ruumi-illusiooni või atmosfääri loomisest veel huvitatud polnud. Viimase aasta arengud maalirindel lubavad oletada, et autori käekirjas on toimumas oluline pööre – fotoaparaadi pildiotsijast paistva realiteedi jäädvustajana sisaldab valik realismi kasuks ka võimalust olla mõistetud laiemalt, Talvet on tõenäoliselt saanud nägijaks oma loomingu fookusgrupi ootustest ja positsioneerinud ennast strateegiliselt täpsemalt. Tegelikult on arengud prognoositavad – on vaid aja küsimus millal põlatud ja korrumpeerunud realism nurgast keskpõrandale tagasi pääseb. Kui mitte iga uus, siis üle ühe uus põlvkond üritab seda „võimatut missiooni“ taaskorrata.
1Riigikaitse läbi maalikunsti. https://tallinn.kaitseliit.ee/…/riigikaitse-labi-maalikunsti

Jaan Elken – kuraator

Lisainfo näitusest
UKM kodulehelt:
http://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020…/
ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt:
https://www.maal.ee/2020-globaalne

Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital

Tags: No tags

Comments are closed.