Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.
19.04.2020
Andrus Joonas (1970)
THE MEENING OF LIFE=111
autoritehnika, lõuend, 2019
„The meening of life“, olgu ta siis taotluslik broken English või lihtsalt vigases inglise keeles on Joonase järjekordne katse nö ilusat maali teha.
Peamiselt tegevuskunsti ja installatiivsete assamblaažidega endale nime teinud Pärnu kunstnik tõusis esmakordselt fookusesse 1990-ndatel, kui tema hiigelsuured, robustselt ja otsekui kõnetakistusega maalitud, pigem Põhja-Ameerika mõõtkavas vineertahvlitel liba-reklaam-pannood Eesti maanteede äärde ilmusid. Tekstisõnumid vaheldusid seal bad paintingu laadsete maalitud osistega. Kapitalism Eestis oli uus, reklaam ja reklaamiga dialoog samuti, kriitika oli pigem mõistev ja paljutõotav. Seda tüüpi kunsti väljendusvahenditel polnud Eestis eellugu, atmosfäärilist läbimaalitust ei eeldanud ilmastiku meelevalda jäetud autodidaktist kunstniku loodusesse jäetud kunstitöödelt keegi.
Minu jaoks on Joonase kõrghetk Kabakovilikus võtmes teostatud vineerist konku (st. trash-arhitektuuri laadne kiosk või putka) nagu neid leidub eluheidiku laagripaikades või ka omaalgatuslikult rajatud aiamaadel, suurlinnade äärealadel. Teos peaks nüüdseks kuuluma Kumu kollektsiooni, siiani on meeles vängetest remondilakkidest ja värvidest tõusev keemiline lehk. Koloriidis üllatavalt tagasihoidlik, hooletult plätserdatud valgega kaetud vineer kumas kõikjalt läbi. Ruumis asus ka päevinäinud kušett. Sama maksimalismiga oli läbi viidud ka Huntmehe (kunstniku alter ego) kaubamärgi all lavastatud tegevuskunsti episoodid, mille põhiline aktsioon/kulminatsioon oli seemnepurske simulaakrum, ehk siis niudepiirkonda teibitud ilutulestikurakettidest purskav tulejuga. Kahjuks kaotasid need aktsioonid iga kordusega siinses kultuuriruumis pauerit ning väljast tahumatu, aga seesmiselt üpris tundliku tüübina on autor samadele järeldusteni jõudnud.
Joonasel on aga õnnestunud oma tegevust kanaldada territooriumitele nagu Kesk- ja Uuralide-tagune Venemaa (Joonas on sünnilt Venemaa eestlane), viies sinna uudiseid Lääne moodsa kunsti praktikatest. Provintsilinnas tegutsemine tähendab seda, et kunstnik peab hoolitsema ka konteksti loomise eest – kuraatorina paneb ta enda ja sõpruskonna töödest igal aastal kokku nö moodsa kunsti näitust, õnneks veidi varieeruva osavõtjaskonnaga.
Suuremates kultuuriruumides, näiteks Saksamaal, võib autsaideri marginaalselt positsioonilt alustatud art brut´i laadse kunstiga (kui prototüübid on pärit visuaalse kujutamise esimestest aastatuhandetest) nagu maalikunstis iseõppija A.R. Penck, jõuda aktsepteeritud kultuuriheerose positsioonile. Teine hea näide enam-vähem kõikide reeglite lõpuni ignoreerimises on interdistsiplinaarne möllumees ja provokaator Jonathan Meese. Joonase traagika on selles, et asjade jaoks, mida ta süda ihkab teha, ei jätku Eestis mõistjaid. Ja nii näemegi netilt viimistletud, mängukaardi sarnase esteetikale üles ehitatud peitepilti suurte, rohmakalt maalitud suguelunditega, alibiks on maali keskossa liimitud laste kriipsujukude laadis kollaaž. Kuldookri ja punase kooskõla viitab nii vene õigeusu ikoonide kui ka Hiina võimuvärvidele. Kamasuutrast pärit numbrikombinatsiooni 69 seksuaalne alatoon, nagu ka (tõenäoline) viide 42. tänavale New Yorgis, räägivad et Joonase jaoks avanemine veel kestab – kunstnik justkui tahaks rääkida, aga ei räägi lõpuni. Joonase jaoks võiksid pigem sobida lahendused, kus autotsensuur (nagu Joonase poolt tihti kujutatud taimede reproduktiivorganid – emakad ja tolmukad) on lõplikult maha võetud – suguelundite kujutamine pole ammu mingi tabu ka meinstriimses kultuuris.
Lõpetuseks, esteetilises ja maalitehnilises plaanis, sobitumises „kuidas-Pärnu-suguses-karu
Siia lõppu sobiks anekdootlik ja aastate tagune lugu Kaido Ole suust – nimelt tagastas üks heakodanlik ostja talle suureformaadilise maali, millel oli kujutatud kriipsujuku laadis maalitud tegelast, jalad harkis, seismas hiigelsuure roosiõie ees – roosi kroonlehtedelt avastas hoolas kunstiostja aga kastepiisa detailsusega maalitud vedelaine läraka, ja kui järgi mõelda, oli ka kriipsujuku puusade asend ühemõtteliselt kõnekas (ostja: “te mõistate, mul on lapsed majas!“).
Jaan Elken – kuraator
Lisainfo näitusest UKM kodulehelt
www.mona.ee
ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt
www.maal.ee
Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
