A.Kööp

Andro Kööp TULE TAEVAS APPI!

Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.

25.04.2020

Andro Kööp (1967)
TULE TAEVAS APPI! õli, lõuend, 2019

Andro Kööp on lisaks edukale karjäärile sisekujundaja ja sündmuste disainijana jätnud just 1990-ndatel jälje radikaalse, trash-esteetikat ja campi ühendava rühmituse Neoeksprepost liidrina ja juhtfiguurina. Neoekspreposti päevil redefineeris Kööp sõna otseses mõttes maalikunsti. Ühendades piltlikult öeldes ruberoidi ja glitterit, liikus ta massimaitsele pigem vastuvoolu, olles siinses barbaarses ja küllastamata kultuuriruumis ajast ees. Camp`i tutvustades demonstreeris ta lähenemisnurki, mis on seotud vähemuskultuuride kunstilise enesemääratlusega eelkõige USA-s ja UK-s. Üleforsseeritud ilu fenomeni armutu ekspluateerimine varakapitalistliku Eesti kultuurikontekstis, kus ainuüksi perfektses värvitrükis elustiili-, kokandus- ja moeajakirjade (jne. jne.) massiivne turulepaiskamine, aga ka satelliit-televisooniga saavutatud omnipresentsus rahvusvahelise kommertskultuuriga, viis laia publiku immuun-süsteemi balansist välja. Lühiühendused või tasalülitumine/halvatus tabas ka mõningaid kunstnikupositsioone.
Andro Kööbi uus tulemine maalikunstis on tuntavalt pragmaatilisemalt programmeeritud, kunstniku trenditeadlik pilk on nüüdseks juba pigem eduka sisekujundaja kui hullu kunstigeeniuse oma, just sellises võtmes täpse adressaadiga maalide maalimisele, millele on parajasti turgu. Või mis on vastupandamatud. Kui Tiit Pääsukese värvimässud lõuendil on autentsed ning kohatised ülemaalimised ja sentimeetrite paksune kultuurikiht on iseenesest juba väärtus –kui veel piltlikumaks minna siis Pääsukese maalimine algab seal, kus uuema põlvkonna kunstnik lõpetab – siis Andro Kööp jääb nende kahe lähenemise vahele. Ta on hetkel tüdinud valguse-varju nüanssidega, akrüülvärvide tehnilist ja koloriidilist rikkust maksimaalselt ekspluateerivate mõisaparkide-laadsete sätitud looduse maalimisest. „Tule taevas appi!“ on näiliselt raju, värvi tilkumine ja pildumine on Kööbi esituses aga pigem „metsiku“ maalija simulatsioon. Kui 1950-ndate USAs olid Pollocki jt poolt leiutatud tehnilised võtted tõepoolest rajud ja mehed riskisud oma elu, karjääri ja mainega, siis Kööp pigem markeerib raevu/sügavust/meeleheidet. Modernismi arhiivimaterjalide kasutamine pole loomulikult keelatud ja Kööp teeb seda kaasaja kunstinoorusele omaselt elegantse üleolekuga – nothing really matters! või kõik on võimalik, as you like it!
Kahjuks jäi ära (mitte küll pandeemia tõttu, aga pigem kehva piletimüügi põhjusel) 2019. aaasta varasügisel Saku suurhalli planeeritud Blue Man Group`i nimelise kunstitsirkuse live. Nimelt oleks seal sinistes latekskostüümides meeskonna poolt ettekandmisele tulnud mitmed action paintingu ja ka performace`i trikid, kus demonstreeritakse, kuidas lihtsamat tüüpi abstraktsioonide valmistamine tegelikkuses välja näeb (näiteks grammofonilaadsel pöörleval alusel värvi tsentrifugaaljõudude toimel laialipildumine jmt). Midagi sarnast harrastas 1990-ndate alguses ka praeguseks ajaks briti kunsti superstaarideks tõusnud Damien Hirst. Kunstnike taotlus välja lülitada maalimisakti kõige reetlikum ja personaalsem akt – pintslilöök (mis on ju omamoodi signatuur) ja taotleda anonüümsust, kui värv on justkui iseenesest lõuendile paigutunud – kas gravitatsioonijõudude toimel valgudes, spaatellabidaga tõmmates või lausa tilgutades (Jackson Pollocki kuulus dropping) on tõenäoliselt olnud ka Kööbi seekordse maali kandev idee. Kummalisel kombel on maal vaatamata nipitamisele siiski kunstitööna tõsiseltvõetav, sest looja on piisavalt kontseptuaalne, informeeritud ja maal esteetiliselt veatu.

Jaan Elken – kuraator

Lisainfo näitusest
UKM kodulehelt:
http://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020…/
ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt:
https://www.maal.ee/2020-globaalne

Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital

Comments are closed.