MallParis

Mall Paris REUSE

Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.

05.04.2020

Mall Paris (1954)
REUSE, õli, lõuend, 2013
Pühapäevajutluse asemel
GLOBAALNE/LOKAALNE näituse kõige kontseptuaalsema, maalikunsti sildi varjus „oma asja“ ajavaks kunstnikuks on Mall Paris. Pärit legendaarsest Pariste kunstnikedünastiast, kes läbi aastakümnete tegutsenud justkui omas maailmas (st riigikunsti juhiseid mitte millekski pidades), möllas siis Kunstihoones nn karm stiil või hüperrealism ja rahvusromantika, maalised Parised ikka oma postimpressionistlikke vaikelusid ja ajatuid Nõmme vaateid, amarüllüseid ja liiliaid.
Üheksakümnendate saabudes, peale seda kui Tallinna Kunstihoone otsustas kevad- ja sügisnäituste traditsiooni katkestada, asusid EKLi erialaliidud jõulisemalt oma näitusepoliitikat läbi viima, maalikunstnike liit oli selles protsessis üks aktiivsemaid ja edukamaid. Neil aastail tehti tihedat koostööd nt Eesti Kunstimuuseumiga, täpsemalt EKMi hallatava Rotermanni soolalaoga. Kunstielu polnud veel sulgunud hermeetilisse kastisüsteemi, inimesed suhtlesid, ka maalikunsti asend polnud sedavõrd stigmatiseeritud kui nüüd (ka nüüdses mudelis on erandeid – nn staariks kuulutatutele eelpoolkirjeldatud piirangud justkui ei kehtiks). 1990-ndatel ja veel nullindate alul osales Rotermann soolalao kuraator Eha Komissarov maalijate liidu näitusi ettevalmistavas protsessis.
Oli aeg kui näost-näkku vestlus/kõne lauatelefonile olid ainsad kommunikatsioonivahendid. Imestasin alati, kui Mall Parisele helistades võttis vastu „vahetuse ülem“-nimeline naine ja vastas et „helistage täpselt kahe tunni ja kümne minuti pärast“, siis „on tal puhkepaus“. Nimelt oli Paris teinud kindlameelse, ütleks et pavelkortšaginliku valiku – selmet, et valida igal ajal müüvate, tasaste lillepiltide vorpimise tee, asus ta kannatusterohkele, kuid pikas perspektiivis kasumlikule „kontseptuaalse kunstniku“ teele. Ja tema orjatöö-kohaks oli neil aastail „Kalevi“ kommivabriku ekspordiks maalitava figuraalse martsipani liin.
Paris radikaalsed tõlgendused maalist, nt kartongkasti pinnalaotus, naelutatuna otse seinale jmt, olid tollaste maalinäituste „hard-core“, kaugel ees isegi Urmas Muru ja nt Valeri Vinogradovi dekonstruktsioonidest ja kollaažidest. Kvaliteetseks teeb Parise kunsti just esteetiline kõrgtase ja tõik, et tema DNA-s on hea maitse ja sensibiliteet nii ehk teisiti jätkuvalt sees, k.a. lillepiltide poeesia.
Järsemate nootidega installatsioonid (nagu põige värvitud puuhalgudega ruumilised seadeldised Hobusepea ja Vabaduse galerii isikunäitustel) pole Parisel sedavõrd õnnestunud (aga vähemalt korjas Jaan Toomik selle puuhalgudega-mängu-idee ilmselt Vabadusest üles ja installeeris oma paari-aasta-tagusel Kunstihoone galerii näitusel neidsamu halge juba hoopis jõulisemalt – millest omakorda võis olla sünteesitud äsjalõppenud ARSi projektiruumi eksponentide, nii maalidel kui efektse skulptuuri lennukad trajektoorid?).
Mall Paris on viimastel oma inetu pardipoja staatusest „välja tõstetud“ mitmete kuraatorivalikute läbi, ja „omadele võõrana, võõrastele omana“ (kõik need lennukad metafoorid on nö puust ja punased ja elust endast kraadi võrra vingemad – loodetavasti seeläbi ka arusaadavamad?) on küps muuseumite uksi lahti lööma.
Mall Parise delikaatses radikaalsuses pole vulgaarset kultuurikatkestuse nooti, mis sisendab usku, et mingil hetkel võiks ka kriis kujutava kunsti ümber ja sees läbi saada, st nähakse ka „vastase“ väärtusi? Agnes Martini sarnast massiivi Parise looming veel ei moodusta, aga kes selle kunstniku originaale on näinud (mäletan et tema ekspositsioon vanas Tate`s pühkis väsimuse ja ergastas vaimu veel nädalateks!), teab et kontseptuaalne minimalism koos delikaatse läbimaalitusega on see ühisosa Martini ja Parise vahel, millele viidata tahan. Ja teisalt Joseph Kosuthi, USA kontseptuaalse kunstniku tekstipõhise „objekti ja tema tähistaja“ piiritletud lõpmatus.
Last but not least – näituse GLOBAALNE/LOKAALNE kõrvalruumides UKM-is on eksponeeritud taaskasutuse teemaline ANNA UUS ELU ekspositsioon. Kaasaegne kunst, sõnaühendi kõikides varjundites ja definitsioone arvestades, pole lõppkokkuvõttes muud kui ideede taas-kastus (ingl. k. reuse). Me kõik oleme tsitaadid.
Jaan Elken

Lisainfo näitusest
UKM kodulehelt:
http://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020…/
ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt:
https://www.maal.ee/2020-globaalne

Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital

Comments are closed.