Kirjeldus
Pilvelaamad, lumelagendikud, puidust ristid, kuuskede salud. Ja mäed, mäed, mäed.
Kaanel seisis nimi Ansel Adams, kriitpaber rudises sõrmede all. Mind lummas lause halltoonid fotograafias on nagu klaveri klahvid muusikas: kõigile samad, aga vaid vähesed oskavad need kõlama panna.
Meie rajad hakkasid lõikuma, kuni ma ei saanud tema kutset enam eirata.
Esimest korda astusin Adamsi jälgedele Ameerikas kaheksa aastat tagasi. Algul pidi retk kujunema austusavalduseks meistrile ja tema armastatud maastikele. Kuid ihaldades minna üha uuesti; otsides midagi, teadmata päriselt, mida; liikudes edasi kohast, kus Adams oli lõpetanud, algas minu tume ja isiklik teekond.
Mida teevad kanjonid ja kõrb inimesega, kelle silmad on harjunud metsa ja kõnnumaaga? Olin sisenenud looduse otsatusse katedraali. Mõtteliselt liitus rännakuga mulle väga oluline helilooja Arvo Pärt. Mu peas klaarus, kuidas võiks tema muusika välja näha – puudes, liivas, kaljudes. Pingestatud tühjus tema helide vahel tõi vaikuse ka mu töödesse.
