Aktinäitus MEES JA NAINE – EESTI NAISE VÕIM NING VAIM

06.06-5.09.2021

Igas inimeses on peidus nii mehelik kui naiselik alge. Nii arvasid Austria hingetohtrid Freud ning Jung juba sajand tagasi. Mehelik on tark ja brutaalne, naiselik ka tark, kuid eluhoidev.
Õnnelikud on need inimesed, kellel mõlemad alged püsivad harmoonilises tasakaalus. Ja õnnelikud need rahvad, kellel eluhoidev hoiak esikohal.
Meie näitus püüab uurida, kuidas kajastub eesti kunstis naise positsioon. Anname kunstisõbrale ülesande mõtiskleda, kas eesti naisel on omakorda kaks vastandit – võim ning vaim – mõistlikus tasakaalus.
Peeter Alliku monumentaalmaal „Ma nägin seda“, mida täidab lapseootel naiste vägi, ajab esmapilgul naerma. Samas hämmastab jõud, mida omavad naised elukandjana ja eluandjana. See vägi peaks olema naiste käes võimsaks argumendiks võitluses mitte ainult kõrgema palga, vaid ka suurema õiguse eest otsustada oma maa ning rahva saatuse üle.
Huumor koos säravate ideedega on tänapäeva kunstile omane. Me ei talu enam laustõsidust. Ilmar Kruusamäe „Salarelv“ näib lootvat, et kui Kalevipoja asemel läheb Peipsi taha laudu tooma hoopis tema ema Linda, siis võib naine lahti harutada globaalse sasipuntra, mille mehed on ajapikku pununud. Maali sünniaasta 1990 on märgiline, eestlased olid okupatsiooniaastail õppinud lugema alltekste ja sümboleid. Kui tahame rahvana ellu jääda, siis ei tohi seda oskust unustada ka tulevikus.
Meessugu on näitusel esindatud peamiselt mütoloogilis-animalistlike kujudena. Näiteks kreeklasete peajumala Zeusina, kes tikub Ledale ligi luigena. See müüt on eesti kunstis üllatavalt rikkalikult valgustatud. Lõuendil baltisaksa sümbolist Erich von Kügelgen ja ekspressionist Lilian Mosolainen, puuskulptuuris Anton Starkopf, puugravüüris Eduard Wiiralt, nii maalis kui graafikas Jüri Arrak. Müüdilembestel 1980-ndatel meie kunstiellu ilmunud Jaak Arro ja Kersti Rattusegi teosed toovad näitusesaali koos luikede ja huntidega müstilist hingust. Rääkimata Lembit Sarapuust, kelle muinasmaailmas põimuvad evaülikonnas eesti naiste kehad karu, lehma ja metssea omadega. Neis kõigis elavad edasi pärimused kaugetest aegadest, mil soorollide üle ei arutatud.
Eesti maaliklassik Eerik Haamer on oma loomingus tõstnud naise pjedestaalile nii emana, töörügajana kui ka võrgutavalt salapärase olendina. Haameri ühel lõuendil pesevad paljad saarenaised lambaid, teisel mängivad alasti linnanaised kaarte. Salapära hoovab eriti Jüri Palmi maalist „Viibimine aovalgel“, kus sinine hämarus liidab üheks kolm vaadet aktidele. Naiseliku võlu kõrval on Tiit Pääsuke oma portreedes edasi andnud ka peent naiselikku intellekti. Puhast valgust ja puhast rõõmu koosolemisest hoovab Peeter Mudisti maalist „Valguses on kood” ning tema „Väike kärbsevehkija” paneb mõtlema sellele, et elus on tihti meeldejäävamad pealtnäha tühised seigad.
Üheks väljapaneku rariteediks on Kris Lemsalu kingitus Tiit Pääsukesele. Kink koosneb Lemsalu maalitud looma pealuust ja kunstniku siidisukkadest. Pääsuke maalis vastuseks Lemsalule samuti pealuu ning selle sisse veerandakti – ekstravagantse kunstniku portree ilma maskita!
Uue Kunsti Muuseumi repertuaaris on tihti Pärnu juurtega kunstnike teoseid, seekord maale nii Peeter Somelarilt, Vello Tammelt, Andrus Joonaselt, Jaak Arrolt, Malle Leisilt kui Uno Roosvaltilt.

Näituse kuraatorid: Mai Levin ja Mark Soosaar

Suvi pole üksnes rannaliiva soojendamiseks, ka mõttelõnga kerimiseks on see parim aeg!

Sinu,
Uue Kunsti Muuseum
Rüütli 40a, Pärnu

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus ja Kultuuriministeerium.