Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.
09.04.2020
Andrus Rõuk (1957)
TÄHERUUM, õli, lõuend, 2019
1981. a. sügisel avaldas kirjanike liidu ajakiri Looming tollal veel tundmatu Kunstiinstituudi arhitektuuriüliõpilase Andrus Rõugu luuletuse „Südames taevas ja meri“, mille ridade suured algustähed andsid ülalt alla lugedes SINI MUST VALGE. Rõuki õpingud katkesid järsult. Oli aeg, kus ka ainult sinise värvi kasutamise eest nt ajalehe Sirp ja Vasar esikaanel (sest must ja valge olid seal niikuinii) ootas peatoimetajat parteiline range noomitus. Süsteemi haare lõdvenes, Rõuk sai kaheksakümnendatel oma õpingud (nüüd juba ERKI stsenograafia erialal) lõpetada, ja mõni aasta tagasi sai tollane meelsusakt ka vääriliselt tunnustatud – nimelt sai kunstnik president Kersti Kaljulaidilt ordeni.
Rõuk on kogu aeg maalinud ühte moodi, justkui fikseerides taevalaotuse tonaalset üleminekut, nt sinisest valgeks või sinisest kollaseks (aga ilma rohelise vahetükita, mis segunemisel justkui vältimatu), või siis oranžist lillakas-siniseks. Mõnikord on sinine kirgas, mõnikord on värvi küllastatuse aste tagasihoidlikum. Ja peaaegu alati on taevas ka mingi imaginaarne pinnaline palakas, paberirebendina või kontrakumana toetades värvide üleminekut, laotusega võrreldes hoopis vastupidises suunas. On need ulmekujundid omal kombel flashback`id neetud nõukogude ajast, kui sini-must-valgest võis vaid unistada ja maalide värv oleks justkui jälgede segamiseks tuksi keeratud?
Aastatega õppisin aga Rõugu maale üksteisest eristama, lihtsalt tema personaalse aja kulgemine on omaette fenomen, see pole sellest ilmast, kus ülejäänud toimekas Eesti elab! Rõuk on jäänud omasse aega. Esteetilised ja askeetlikult lagedad värviväljad (color field) olid USA krestomaatilise non-figuraalse kunsti üks alustalasid, alates 1950-ndatest. Kui läänemaailma vastav suund kunstis tähendab automaatselt suurt formaati, küündides reeglina kahe-kolm meetristeks ja ülegi, siis Rõuk on jäänudki väikese maali tegijaks.
Kaheksakümnendatel ja eriti üheksakümnendatel oli ka Mari Kurismaa, eesti minimalistliku ning geomeetrilise maalikunstniku ja sisekujundaja kõrgaeg. Kurismaa metafüüsilised ja ruumipoeetilised, kuid askeetlikud maalid täitsid avalikku ruumi hotellifuajeedest muuseumisaalideni. Uus ühiskonnakord janunes de-ideologiseeritud, visuaalselt lööva maalikunsti järele. Rõukil ei olnud tähekaardis sellist edu ette nähtud, aga ta ei komistanud kordagi ka oma maatriksis. Kui Kurismaa arenes, muteerus ja transformeerus, jõudes lõpuks peaaegu metafüüsiliste linnavaadeteni à la Giorgio de Chirico või veepeegelduste läbi ka kõledasse sinivalgesse, hüperrealismist vaevatud kipsist ja vatmanpaberist linna, mingeid kõhklusi ega muutusi/üleelamisis Rõugu kunstilises kreedos ei toimunud. Sestap on Rõugu praegune julgustükk, tuua sisse tähekujutused E ja V, peaaegu totaalne muutumine! Lisaks punane nool, on see viide nüüd briti või vene lipule?
Kui isegi Sirje Runge murdus uute aegade saabudes hard-core geomeetriast ja eksponeeris oma taevalaotustes jälgitavat (mis sest et monokroomset) pintslilööki – nii et sähviva ekspressiivsuse vahelt ilmusid koguni kiudpilved, siis Rõuk on oma ühe hermeetilisemaks muutunud laadi järjekindlalt edasi konserveerinud. Rõuk on kindlalt Eesti kõigi aegade kõige dogmaatilisem kunstnik.
Kunstnik, kes keeldus muutumast!
Jaan Elken – näituse kuraator
Lisainfo näitusest
UKM kodulehelt:
https://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020…/
ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt:
https://www.maal.ee/2020-globaalne
Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital
