Anne Parmasto KEVADINE LUMEMEMM

Anne Parmasto eksponeerib isik- ja üldnäitustel enamasti abstraktseid maale, aeg-ajalt peab ta vajalikuks näidata natuurist maalitud viljapuude- ja maastiku-motiividega etüüde. Tegutsedes ka täiskasvanute kunstikoolitajana, kelle maalimatkad viivad kursuslasi nii Põhja-Soome kui Norra tundrasse, on selline lähenemine ülimalt didaktiline, ka soovib ta viidata loodusele kui kindlale tagalale ja inspiratsiooni allikale.

Anne Parmasto on aastatega läbi mänginud üpris laia abstraktse kunsti võttestiku, 20. saj abstraktse kunsti maailmanimed on 21.sajandi kunstniku tagala ja teejuht ka kunstipublikule – kuidas sellist kunsti mõista ja vastu võtta?
1990-ndate alguses, mil Parmasto sisenes kunsti oma jõuliste pintslilöökidega, põhiliselt küllastunud vastandvärvide (nagu sini-kollaste kaskaad) kujunditele üles ehitatud suureformaadiliste abstraktsete maalidega, näis hetkeks, et kogu Eesti maalikunst on abstraktseks muutunud. Üheksakümnendate keskpaik oli kunstniku jaoks edukaim aeg, nagu ka kogu Eesti kultuurile – nüüdseks tahaplaanile kukkunud Vaal galerii oli tollase särtsuva ja piire kompava kunstielu üks lipulaevadest, Anne Parmastot esindav Vaal viis tema töid nii Kölni kui Madriidi (Arco) kunstimessidele.

Nii mitmegi seni abstraktsena käsitlema harjutud kunstnike looming on viimase kümnendiga oluliselt teisenenud, trend on pealkirja või kasutatavate kujundite läbi viidata nüüd pigem realiteedile. „Kevadine lumememm“ on ühelt poolt kliimasoojenemise-teemaline karikatuur või vimka, õnneks on kandev idee siiski sini-valges koloriidis ja värviväljas endas– samahästi võinuks teost ka „paju-urbade jenkaks“ tituleerida.

Morbiidse, määrdunud valge lõuendile aplikeerimisel ei kasuta Parmasto enam bravuurset spaatellabidat, vaid läbikulutatud, best before üle elanud pintslit, värvigamma on 1990-ndatega võrreldes peenetundeline ja läbipaistev, pindade väärindamises tundub ühisosa Valeri Vinogradoviga (kunstniku abikaasa) üha suurenevat. Selline, heas mõttes heakodanlik kunst ei kutsu meid klassivõitlusele ega maailmarevolutsioonile, markeerib aga suure ja jagamatu esteetilise väärtussüsteemi olemasolu, oled sa siis Ida-Euroopa kääbusriigist või Lääne kunstimetropolidest.

Parmasto kunsti esteetilised koodid on universaalselt loetavad, selles mõttes on ta globalist ja internatsionalist.

Jaan Elken – näituse kuraator.

Lisainfo näitusest:
www.mona.ee