Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.
03.05.2020
August Künnapu
“UNELMATE SAAR” , akrüül lõuendil, 2019
August Künnapu maastikumaal on kunstniku senise loomingu taustal küllaltki erandlik. Rockwell-kentilikus värvigammas, kindla stilisatsiooniga maalitud karge taevas ja saar meres oleks kui mõne modernistliku vanameistri molbertilt.
Künnapu senine maalijakarjäär on kõrvalt vaadates olnud nagu päikseline päev – võrdlus raamatu “Väike prints” /”Le Petit Prince” Antoine de Saint-Exupéry novellide lillelapseliku hoitusega, nii elus kui kunstis on asjakohane. Tulles maalikunsti küll arhitektuurist, on ta maalikunstnikuna keskendunud oma sünnipärastele tugevustele, eks see ole igal alal edu valem. Üllatavalt kiirelt suutis August Künnapu kehtestada omaenda eripärase vormikaanoni, selle, kuidas ta objekte/inimesi/olukordi stiliseerib/abstraheerib. Künnapu mudeldatud tinglikus maailmas on nii elutud kui elusad olendid kui mitte värvilisest savist, siis vähemalt paksemast kartongist või värvilisest plekist modelleeritud. Sealjuures suudab ta tinglikule ja kohati anatoomiast ülevaatavale või ignoreerivale modelleeringule vaatamata oma burleskse nukuteatri animeerida – modellide silmad on rõõmupisara läikega, elavamast elavamad kassid nuruvad pai, filosoofid defineerivad ja dekonstrueerivad jne. Kubismist-modernismist pärit veidi nurgeline või ka kaarjalt ellipsiline kujutamine sobib portreteerimaks nii kodu- ja tänavakasse, kuulsaid arhitekte või filosoofe maailma kultuuriloost, või ka nimekaid ja nimetuid sportlasi, meditsiini-õdesid ja baleriine. Künnaput huvitab praktiliselt kõik, lai kultuurihuvi jätab jälje ka maalide ainesesse – Papa Carlo kombel empaatilise inimesena moondab ta kõik ülalpoolnimetatud 2-D karakterid, pealiskaudsel vaatlemisel puuslike tunnustega tegelased, kas inimlikuks või vähemalt 4-D simulatsioonideks. Taolist tundeskaalat, st lõppematut pühapäeva, ei kohta professionaalses kunstis üleliia. Kuigi ääriveeri mahuvad Künnapu maailma ka süžeed nagu „haige laps“ ja „arst“, siis on nad pigem lapsepõlvemälestused.
Künnapu loomingul on kindel ühisosa naivismi ja art brut`iga, kuid koguspektri murdosana. Ma sooviksin, et kunstialane kirjaoskus jõuaks ka Eestis selleni, et nt Kadriorg telliks esindusportree Künnapu tüüpi kunstniku käest. Fotorealismi laadis tellimuskunsti ikka ja jälle näkku lajatav morbiidne „kaduviku värelus“ (mis tuleb nö tasuta kaasaandena, ilutseva väikekodanlikkuse kiuste) – Künnapul seda muret pole. Kui üldse lasta kunstnikul ennast jäädvustada – siis mõtet on sel pigem eripärase (maailma)nägemise ja (vormi)tõlgendaja läbi. Muudeks juhtudeks on aus portreefoto parim.
Künnapu puhul peab ekstra nimetama väga head värvitaju, ja nagu värvimeelega ikka – teatud piirini on see arendatav, aga üldiselt looduse poolt kaasaantud. Ma ei ole siiani tuvastanud Künnapul ka erilisi värvieelistusi. Kunstnik näeb võimalusi väga erinevates akordides, mažoorsetest minoorseteni.
Käesolev maastik on oma värvide karguses suht erandlik. Ja akrüülist on siin välja pigistatud vast maksimum, konradmäelikku sinise intensiivsust on murtud rohelise/roosa/heleda horisontaalidega. Leiame ka krüptilise loo valge-täpilisest arlekiinist – (tagasi)teel saarelt, kuhu ligipääs on keelatud.
Jaan Elken – kuraator
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital ja Pärnu Linnavalitsus
