Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.
08.04.2020
Ivika Luisk (1969)
OMA JA VÕÕRAS, akrüül, õli, lõuend, 2020
Ivika Luisk on lillemaali kui klassikalise žanri reeglid pea peale pööranud ehk uuesti programmeerinud ja esitab näitusele kaks poolabstraktset palangut (või oleks õigem öelda värvivalangut?), lisaks on tal kõrvalpaneelil, dialoogis Ashot Jegikjani prantsuspärase espriiga lahendatud maaliga „Naine tõukerattal“ väljas veel kolmas töö. Maalingud tekstiilil (ja mida muud on lõuend, kui spetsiaalselt krunditud linane riie?) on igipõline naiskunstnike rakenduskunstiline väljund, eriti abstraktse kunsti hiilgeaegadel, 1950-ndate USA skeenel, mis oli domineerivalt meeskunstnike keskne. 1950-ndate esimeseks läbimurdjaks oli Helen Frankenthaler, kelle akvarelsed õlivärvilaigud põrandale asetatud kruntimata lõuenditel tahvelmaali kontekstis pööraselt uuenduslike ja skandaalsetena mõjusid. Ja sealt edasi võime riburada jälgida paljusid teisi tärpentiniga lahjendatud, valguva õlivärviga maalijaid, nii nais- kui meeskunstnike leeris.
Isegi Anselm Kiefer, nüüdseks Saksa raskekahurväe tugisambaks kujunenud hüper-pastoossete hiigelformaatide maalija, alustas kunagi punase moonipõlluga, see oli 1970-ndate alguses ja tehnikaks akvarell paberil. Seega, lillemaal iseenesest pole tingimata viide tiražeeritud galeriikunstile (veel lilledest: lillemotiiviga serigraafia-maalid kuulusid ka 1960-ndate Andy Warholi repertuaari ja hilisemal perioodil on Kieferi loomingus päevalilledega maastikud/põllud – nii assamblaažidena, maalidena kui installatsioonidena). 1990-ndatel maalis suureformaadilisi, põletavas gammas valguva värviga lilleteemalisi õlisid ka Kreg A Kristring (Aimar Kristerson).
Kõnesolev Ivika Luisk`i töö on väga vitaalse värvienergeetikaga, kusjuures antud juhul ei anna repro edasi originaali laetust. Luisk on osav kombineerimaks sooja-külma dialoogile (sini-punase vastandus) rajatud vabakäelist sinist joonepundart ja hõõguvalt punaseid, amorfse konfiguratsiooniga kroonlehti – nii on ja yng-yang dünaamika filigraanselt välja mängitud. Kes näeb selles unimaguna narkootilist plahvatust – jumal temaga! Kunstniku antud „Oma ja võõras“ tähenduste väli katab/kannatab kõike. 2019. aasta oktoobris oli mul peale Hubei provintsis toimunud sümpoosionit võimalus terve nädala veeta Shanghais, Hiina vanema kunsti parimate kogudega muuseumites. Nt Mingi dünastia aegu maalitud tušimaalid (paraku küll must-valge ja müriaadi halli varjunditega lahendatud) on tõestuseks, et kõik uus on tegelikult pärit sajandite tagant. Hiina XIV-XVII sajandi meistrid pingestasid ja kombineerisid graafiliselt/teravaservalist ja valguvat värvi, tegelesid tühja pildipinna pingestamisega, nii et sajandid kukkusid järsku vahelt ära – esteetilised reeglid/kaanonid tunduvad üha globaliseeruva maailma kontekstis üha enam universaalsemad, ja omnipresentsemad.
Jaan Elken – näituse kuraator
Lisainfo näitusest
UKM kodulehelt:
https://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020…/
ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt:
https://www.maal.ee/2020-globaalne
Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital
