Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.
13.04.2020
Jüri Arrak (1936)
ELURINGI VARI, õli, lõuend, 2019
Jüri Arrak kuulus omal ajal, sarnaselt Kristiina Kaasiku ja Tiiu Pallo-Vaiguga, noorte mässumeelsete (aga mitte riigipöörajate/põranda-aluste – neid pole eesti kunstis olnud ei vene ajal, veel vähem nüüd) kunstnike rühmitusse ANK64. Nüüd on ajad muutunud, riigikord teine – kunstinooruse tähelepanu-/rahastusvajadus on aastatega mõõtmatult kasvanud, institutsionaalsete näitusepindadega seotud kunstiadministraatorid/kuraatorid, kellede mõjuvõim on varasemast oluliselt suurem, on orienteeritud Eesti kunsti rahvusvahelistumisele ja noorendamisele. Eesti pole erand, sarnased protsessid on tunnuslikud kõigile Ida-Euroopa maadele. Ainuüksi kultuurantropoloogiliselt on Ida-Euroopa käitumine eelnenud kümnendite nö ametliku kunstiga riigiti kõnekas ja huvipakkuv. Saksamaal omakorda (siin on ka Lääne-Saksamaa erakogudesse juba DDRi ajal jõudnud kunsti roll suur) võib pigem täheldada nö erinevate kunstiajalugude kokkukirjutamise püüet, Werner Tübke jt. sama kvaliteediga DDRi aegsed „riiklike kunstnike“ tööd on jõudnud tippmuuseumite ekspositsioonidesse.
Arrak on aga pujään, kes keeldub vabatahtlikult taandumast – kõik näikse viitavat loomingulise energia, elujõu ja seksuaalenergia sarnasele päritolule. Kui ajas tagasi minna, siis Arraku ikonograafia baaskujund – loperdava konfiguratsiooniga fantaasiamaailma tegelane, oli valmis juba seitsmekümnendateks. Hilisematel kümnenditel on maalijavõimete kasvades nood mehikesed saanud plastilise liha luudele, äratuntavalt enda laadis stiliseerides suudab ta näiteks portreteerides konkreetse inimese karakteri juurde tuua. Paatosega loodud kunst pole kõikidele aegadele hästi sobinud, kuigi meisterlikkus kiirgab ka Arraku käe alt tulnud eksliibristest, pingerea teises otsas on teenitult suured autoportreed ja altarimaalid. Kunstnik, kes on juba eluajal suutnud enda maneeri tõsta semiootilise märgi staatusesse, evib väga erilisi võimeid.
Eesti kunstipublik hindab Jüri Arrakut, nii püstitas Tallinna Kunstihoone galeriis toimunud „Horisontaal ja vertikaal“, kunstniku 75.juubelit tähistav isikunäitus aasta külastajarekordi (mäletavasti leiti sellele aeg peale kultuuriministri sekkumist) .
Kõige totaalsem/raputavam Arraku märgisüsteemi rakendamine on siiski mitte Arrakult endalt, vaid kunstnikutöö Rein Raamatu lavastatud joonisfilmile „Suur Tõll“, millest saadud elamus oli ülivõimas. Tõesõna – ainuüksi see panus võiks olla põhjuseks, et Arrakust eluaegne riigikunstnik teha!
„Eluringi vari“ on elutark, vigelandlik kehade põimumisest sündiv põlvkondlik pärg. Ma ei ole just tihti Arraku koloriiti nautinud, siin aga on värvide mahakeeratud palett rikas ja küps, lillakas-sinakas kese ja tuhm/rooskas/hallid ihutoonid pärjana ümber, rääkimata rohekaspunakas Maivi-kujuline* globaalne (koroona?) koletis, luuramas maali allosas.
*Maiv – mütoloogiline tegelane 1975. aastal ilmus Arraku kirjutatud ja joonistatud lasteraamatust “Panga-Rehe jutud”.
Jaan Elken – näituse kuraator
Lisainfo näitusest
UKM kodulehelt:
https://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020…/
ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt:
https://www.maal.ee/2020-globaalne
Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital
