Leedu ja Eesti Vabariikide 100, aastapäeval toimus Uue Kunsti Muuseumis kahe maa disaininäitus, kus Indra Marcinkeviciuse fantaasiarikast mööblit aitas tutvustada Kai Lease viiulimäng ja tüdruku müramine kitsetallede Kelly ning Karmeniga. Käesolev video oli üks näituse eksponaate.
Leedu-Eesti disain Uue Kunsti Muuseumis
10.02-08.04.2018.
Eesti ja Leedu Vabariigid on kui kaksikud, mõlemad said saja-aastaseks küünlakuus 2018. Tõsi, Leedu siiski kaheksa päeva varem – 16. veebruaril. Meie muuseum tähistas suursündmust näitusega LIETUVA 100 EESTI.
Fantaasiarikast leedu disaini esindasid mööbli- ja tekstiilimeistrid A. Kisonaite, V. Dringelis, V. Gecas, R. Butenaite, M. Zilionis, I. Marcinkeviciene, D. Razauskas. Neist kõige narratiivsem ja humoorikam olid tuntud leedu maalikunstniku Vilmantas Marcinkeviciuse abikaasa Indra Marcinkeviciene sohva ja toolid.
Et eesti tänast disaini näeme igapäevaselt nagunii, siis kodumaise väljapaneku ehitasime üles teisel põhimõttel. Pikk rida toole rääkis, kuidas rehetoas sündinud talutoolist inspireeritud arhitektid ja kunstnikud on kujundanud mugava istekoha nii endale kui peaministrile ja presidendilegi. Näha sai eesti kultuuriloos oluliste autorite E. J. Kuusiku, O. Siinmaa, J. Fuksi, K. Pärsimäe, E. Okase, T. Gansi, M. Grünbergi, O. Volmeri ja tema poja H. Volmeri toole. Kui leedu autorite väljapanekut hoidis koos puna-rohe-kollane trikoloor, siis eesti kunstnikel ei saa olla teisiti – valitses sini-must-valge koloriit. Meie disaini grand old lady Nora Raba installatsioonid, auväärse Anu Raua vaibad ja noorukese Tanja Muravskaja fotod – kõik nad olid sinise taeva, musta metsa ja valge lume värvides. Üksnes Nora Raba verevärvi „Mereloom“ tuletas meelde, et Eesti Vabariik pidi ligi pool sajandit varjusurma taluma ning taasärkamiseks parajat aega ootama.
Veebruarist aprillini 2018 kestis ka filmifestival KEEGI EI TAHTNUD SURRA. Igal pühapäeval ja kordusena järgneval neljapäeval etendusid filmid, mis peegeldavad kahe sarnase ajalooga rahva traagilist minevikku. Nimifilmiks oli 1966. aastal Vitautas Zalakeviciuse lavastajakäe all valminud lugu II Ilmasõja veskikivide vahele jäänud leedu taluperest, kus vanema poja rollis tegi endale maailmanime eesti laulja ja näitleja Bruno Oja.
Mark Soosaar, kuraator
Täname abi eest Leedu Suursaatkonda, Riigikogu, Eesti Kultuurkapitali, Eesti Arhitektuurimuuseumit, Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumit, Tartu Kunstimuuseumit, Evald Okase Muuseumit, ERRi, Pärnu Linnavalitsust.
