Juss Piho LINNUPÜÜDJA

Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.

30.03.2020

Juss Piho (s 1963) on kunstnik, kes on maalikunsti tulnud läbi raamatukujunduse ja sellele eelnenud karjääri karikaturistina.
„Linnupüüdja /Bird Catcer“ on tüüpiline Piho, nagu me teda nüüdseks tunneme – pearollis justkui mõne ooperi lavapildist kopeeritud tardunud, hinnalise faktuuriga maani sametmantlisse rüütatud figuur, mis asetatud askeetliku viimistlusastmega, trendikalt hallile taustale, külmrohelise ja punase värviaktsendid asetuvad täpselt õigetele kohtadele, nii et metafüüsilisse, ehk isegi hermeetilisse lavakarbis toimuva misantseeni täiuslik staatika on valmis.
Eduka raamatuillustraatori karjäär eeldas täpset narratsiooni valdamist, aga ka laia auditooriumit kõnetavat kompositsioonivaistu, rääkimata harmooniliseks timmitud värvivalikust. Illustraatorliku, otsekui lamenukkudega multifilmist pärit figuratsioonidega pildidramaturgia know-how on Piho kaasa toonud ka enda maalidesse, leiame ka üksikud, aga ikkagi programmiliselt kontrollitud värvi-valgumisi ja siin-seal vähe reljeefsemat faktuuri. Kõik see viitab, et kunstnikul võiks meeles mõlkuda ta spontaansemad väljendusvahendid, ehk isegi mingit tüüpi mäss?
Rääkides illustratsioonist ja karikatuurist maalikunsti kontekstis, ei ole see mingilgi moel hinnanguline, vaid kõneleb ühest võimalikust strateegiast (ja kaasaegses maalikunstis sugugi mitte harvaesinevast), kuigi Juss Piho on ise väitnud , et „ olen nendest kategooriatest suure tööga ammu lahti töötanud ja teadlikult alateadvusele blokke pannud, kui tahtis vahel sisse lipsata“
Tegelikult on Pihol on oma karikaturistiperioodist kaasa võtta ka autentsemat, ja mässumeelsemat stilisatsiooni, mis animeeriks ehk ka praeguse vaikelulise sätituse?
Võitjaks jääb nii ehk teisiti illustraatori vaist, iga osise roll pildil on arranžeeritud – kõik on paigas, peaosaline koos statistidega, isegi orkester, ootamas avalööki. Autodidaktina on ta rabavalt palju töötunde kulutanud just pindade väärindamisele (a la Valeri Vinogradov jt.), aga kui tehtud on nii palju, ja hästi tehtud – siis pole ju paljuks ka ime tabamist oodata?