Aivar Kurvits LÄBI PADRIKU PÄIKESE POOLE

Vahuvein on prantsuse keeles brut.
Art brut aga on nähtus kujutavas kunstis, millele andis nime ja teadvustas laialt pärast teist ilmasõda prantsuse maalikunstnik Jean Dubuffet (1901-1985). Art brut tähendab toorest, vahutavat ja jõulist kunsti, mille loojateks on süüdimatud või süütud, vangid või vabakäijad, lapsed ning lapsikud, igasuguseid reegleid eiravad või ilma hariduseta või hoopis üleõppinud inimesed. Dubuffet pidas art brut’i puhul oluliseks ka kunstialase hariduse puudumist.

Ilma ülal kirjeldatud kasti panemata julgen lugeda üheks eesti kõige ehedamaks artbrütlaseks Aivar Kurvitsat. Kuidas mehel õnnestus hoolimata raskest sünnitraumast kuni Koluvere hooldekodu õuduste lossini, ilma ema ning isata, ainult omaenda suurele tahtejõule toetudes, läbi pimeda padriku välja murda kunsti päikselisele aasale, sellest Aivari päevaraamat jutustabki.

Kuigi Aivari sulg peatub peamiselt temale osaks saanud ülekohtul, ahnusel ja kurjusel, on mehe eluteel olnud ka andunud toetajaid nii arstide, kunstnike kui ajakirjanike hulgas. Tänuga meenutab Aivar oma sõpra, kirjanik Madis Hinti, kes leheveergudel paljastas Koluvere geto tegeliku näo. Aivarit toetas ka oma elu viimase hetkeni kirjandusteadlane Mati Hint, kes selle raamatu autori peaaegu loetamatud käsikirjad dešifreeris ning arvutisse sisestas.

Kunstitaevasse tõusmiseks andis tiivad Aivarile Pärnu Academia Non Grata ja rahvusvahelise tunnustuse tõi talle koostöö Uue Kunsti Muuseumi ning Rootsi vaimupuuetega kunstnike stuudioga INUTI. Õnneks õpetajad neist institutsioonidest ei rikkunud kübetki Aivari ainulaadsest maailmast. Seepärast julgen väita, et maailmakunstist ei leia teist Aivar Kurvitsat …

Tänud Sulle, hea Aivar, usalduse ja julguse eest selle raamatuga meid oma eluteele kaasa võtta!
Sinu,
Mark Soosaar