Teos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituselt GLOBAALNE /LOKAALNE.
27.04.2020
Vilen Künnapu (1948)
PUNANE RATSANIK, akrüül, lõuend, 2019
Vilen Künnapu kuulus koos Leo Lapini, Jaan Olliku, Toomas Reinu jt. omaaegsesse uuendusmeelset ning nonkonformistlikku joont ajavate arhitektide rühmitusse Tallinna 10. Uue vabariigi ajal on Künnapu arhitektuuribüroo jäänud pildile just suurte kommertstellimustega nagu Viru keskus või SAS Radisson Tallinna kesklinnas, uusim on Tallinnasse Torupilli asumisse rajatud erksaid värve sisaldav suur äri- ja eluhoone. Künnapu on siin-seal öelnud, et tema jaoks on nii maalikunst kui ka arhitektuur üks looming, nii on mõistetav, et Künnapu uueks kireks on saanud maalimine. Tõuke selleks võis anda ka poja, August Künnapu edukas kunstnikukarjäär, kõige fooniks on aga eduka arhitektikarjääriga loodud materiaalne kindlustatus.
Künnapu käesolev töö on nö eriti lõdvalt ja pingevabalt komponeeritud, sombreeros ratsamehe kujund on tuttav kuulsalt Marlboro sigaretireklaamilt (mis pildistatud/filmitud Suures kanjonis), reklaami pildiline arhetüüp on süntees lugematutest USA westerni-filmide kuldajastust – 1940/50-st, mis seitsmekümnendatel kõigi kolme siin nähtava Soome telekanali filmivalikutes olulisel kohal olid. Künnapu ei tee eriti probleemi sellest, kas ja kuidas maali alusjoonistus tal välja tuleb, on nagu on – ja autori enesekindluses kandub ka vaatajani. Värvid on aga sedavõrd elektrilised, et pidin hoolega valima konteksti, et neoonvärvide tulevärk ka naabriks olevate teiste kunstnike töödele mingitki hingamisruumi jätaks. Mehhiko rahvakunsti värvieelistustele toetuv maal on üle puistatud sürrealistlikust automatismist võetud graffitilaadsete märkidega. Inspiratsioon võib olla pärit nii kuulsate modernistide töödest, aga samahästi võivad kasutatud ruunikirjad ja päikesemärgid olla pärit muistsete keltide jt põhjarahvaste või Ameerika indiaanlaste kujundi- ja märgisüsteemidest, Gröönimaast kuni Lõuna-Ameerika lõunatipuni. Esmakordselt jõudis sedavõrd intensiivne värvide ja kujundite möll 1990-ndate muusikavideotesse (tollal töötasid muusikavideo kui uue kunstiliigiga ka radikaalsed ja nimekad videokunstnikud). Nüüdseks on kogu see multifilmilikult animeeritud kirevus kolinud teismelistele suunatud mehhikopäraste jookide ja toidukohtade neti- ja telereklaamidesse.
Olen varemgi juhtinud tähelepanu Vilen Künnapu imagoloogilisele sarnasustele (ümmargustest prillidest kuni väga spetsiifiliste, kirevakõlaliste värvieelistusteni koloriidis) aastakümneid Californias elanud briti kunstniku David Hockney`ga (kes nüüdseks on asunud Lõuna-Prantsusmaale elama). Graffiti ja pop-kritselduste laadsetest läbilöögimaalidest 1960-ndate algusest on Hockney nüüdseks jõudnud (läbi uusasjaliku detalitäpsuse perioodi) üpriski konservatiivsesse figuuri- ja portreemaali, mis kunstipoliitiliselt loksuvad peaaegu, et briti akadeemilise portreemaali looži (mis peale Lucian Freudi lahkumist endiselt mehitamata).
Künnapu nö peenhäälestamine/edasiliikumine maalivahendite omandamise keerulisel teel on hetkel veidi segases seisus, hapukooretaolise konsistentsiga laialivalguvaid akrüülvärve ta konkreetseks faktuuriks/struktuuriks või ülemaalingutega kasvatatud kultuurkihiks modelleerida ei mõista, mäng käib ühekordse, alla prima värvikihiga toonidest lähtuva vahetu nägemisimpulsi tasandil. Olles puhas ja kirgas, nagu kõik mis lapsepõlvest pärit, ju üldiselt on.
Võiks ju diskuteerida, et mehel on sedavõrd rikas mitteõpitavate kvaliteetide pagas, asi siis too akadeemilisuse poole liikumine ette võtta? Midagi ta sellega ehk võidaks, kaotada oleks aga palju – intuitsioonil põhinevat, värvidega mässavat loomingut on eesti professionaalsel väljal sedavõrd väheseks jäänud, ainuüksi erandlikkus on argumendiks motivatsioonilippu kõrgel hoida.
