Jaan Malin kirjutab näitusest DIALOOG
Mari Roosvalt ja Jaan Elken
KUNSTNIKE MUSICA SACRA
Vormiliselt on Jaan Elken ja Mari Roosvalt muidugi ekspressionistid küll, kuid mida rohkem nende näitust „Dialoog” (Uue Kunsti Muuseum, Pärnu, 12.september – 31.oktoober 2026) vaadata, seda mõtlevamate, muretsevamate ja vahel ka iroonilisematena nad tundvad. Väga veider, et varasemalt polnud Mari Roosvalt minu teadvuses mingi eriline tähelepanu vääriv nähtus. Nüüd nägin, kui suur ja põhimõtteline viga on see olnud. Luban eeskätt enesele, et uurin teda nii põhjalikult, kui suudan.
Kongeniaalsemat paarikut ma tänases eesti kunstis ei tea. Selles mõttes kongeniaalsemat, et mitme töö sel näitusel võib omistada kummale tahes. Esmapilgul, detailid viivad lahenduseni. Kunstitehniliselt on nad üsna sarnased, kuid nt liinil linn-loodus tunnevad nad end koduselt täitsa eri punktides: Elken naudib linna, Roosvalt pigem kasvõi raba. Mõlemad aktsepteerivad ka vastandpoolust, aga head enesetunnet pakuvad nimetatud.
Kuni oktoobrini 2024 pidasin mõlemat üsna ühesuguseks ja seeläbi ebahuvitavaks. Jaan Elkeni näitus „Maastik / Landscape” ARS-is avas mu silmad, olin sellest vaimustuses. Sealse kõrge saali õhurikkus ja valgete seinte rõhuatud vaoshoitus võimendasid väiksemaidki värvimänge. Ma polnud varem märganud tema nüansseeritust. Nüüd aga … jah, olin vaimustuses. Midagi samalaadset tundsin seekord Uue Kunsti Muuseumis.
Kui suurde saali sisse astud, siismõlemat kätt jääb Elkeni diptühhon „I’M THE FUNKY BROTHA, GIRLS LOVE THE JIM” aastast 2011. Need on suured suht monokroomsed ja tekstiga maalid, mis on rahulikult võimaldanud mul Elkenist eemal hoida, üsna ükskõikselt mööduda. Need maalid on just need õiged selleks taustaks, mis mu suhtumist nüüd muutsid, mu silmi avasid. Mõlemal seinal asub Elkeni maali kõrval võrdses laadis töö Mari Roosvaldilt („Plahvatus III / Exlosion III” ja „See … / This …”) Browni liikumises spermajublakate või muude osistega. Selle seina lõpetatakse selgete ringidega: ühes nurgas Mari „Nimetu mees V / Nameless man V” ja teises Elkeni „Veenus / Venus”. Võrdlusastmeid on natuke naljakas kunsti puhul kasutada, kuid Mari see töö tundub natuke tundlikum ja ebalevam, Elkeni töö aga murrab esteetilisi klišeesid ja on ülimalt ekstrevertne.
Suure saali esiukse juurest paremas külgseinas olev Mari „Nostalgia IV” haakum loomulikult samas formaadis maalidega vastasseinas, kollaste teosega „Visioon VIII / Vision VIII” ja „Sünonüüm IXV / Synonym IXV”. Kõik kolm lähtuvad a) keskpunkti olemasolust ja b) lõpetatusest enne pildi pinna lõppu. Need pildid justkui paitavad. Nende tööde leebus pehmendab mõndagi Elkeni kunstilist lööki.
Vaimustav on istuda aknalaual ja vaadata pilgu ette jäävaid töid: eespool külgedel Mari „Persoon III / Person I”, „KU…JA…NII” ja „Ootel / Waiting” ning Elkeni „25. märts. Lumene / March 25th. Snowy”. Taamal Elkeni „Paint it Black II” (üks rõõmustavamaid lemmikuid sel näitusel) ja „Parim enne. Tegelikkus / Best before. Reality” ning Mari „Meenutus II / Rememberment II” ja „Märk IX / Mark IX”.
Tollest vahest nurga poole jääv kolmik kuuluvad kõik Elkenile ning seal on üks töö („Vesi I / Water I”), millest olin vaimustuses ka ARS-is toimunud näitusel. See töö avaski mu silmad Elkeni värvilisusele ja nüansseeritusele. Ilma selle ja küllap veel mõnegi tööta oleks raskem rõõmustada kasvõi „Öise metroo / Midnight metro”, „Seitsmes kuningriik / The seventh kingdom”, „Uuenda / Refresh” ja „Georg Ots” rohkem või vähem varjatud värvinüansside pärast.
Elkeni „Veest” teispool keerdtrepi asuvad Mari maalid „Persoon I / Person I” ja „Tähis III / Mark III”. Viimane tõestab, et ka Tallinna Vee malmkaas võib – meistri kujutatuna – olla esteetiline. Nüüdne persooni-pilt näitab kunstniku esteetilist ja sõbralikku muiet selle üle, et suur osa meid ümbritsevast elust on muudetud nö kollase meedia vangiks. Aga see meid ei murra – elame veel!
Healt kunstnikult on ühest küljest lihtne, kuid samas ohtlik õppida. Sest sa võid arendada enda nö väikeseks temaks. Mingi sõnul seletamatu õpetaja-kvintessentsi annavad Elkeni maalid „Kuujõgi II / Moon-river II”, „Veenus / Venus” ja „Universe – master plan”. Samas rollis mainin Mari maale „Meenutus II / Rememberment IV”, „Tähised IV / Signs IV” ja „Paik / Place”.
Jah, suur saal on üsna õpetlik, kuid nõuab vaatajalt vist rohkem avatust ja/või konteksti tundmist. Igatahes minul läks tagumises saalis veel põnevamaks ja kaasakiskuvamaks. Selles saalis esineb Elken vist küll maksimaalselt möllavana. Kuidagi teisiti ei mõista ma iseloomustada nt maale „Jääkülm / Ice-cold”, „You’ve starting to believe” ja „Tõusuvesi / Hight tide”. Kuid ega Mari „Tuuline / Windi”, „Kohtumine / Meeting” ja „Kolmik idüll / Three ideals” ole kasvõi väikekodanlikumad.
Täitsa omaette tuleb esile tõsta kujundaja (tõenäoselt suuresti Jaan Elkeni) lahendust orvaga, kus tavaliselt on jooksnud video. See on mingis mõttes nagu altar või midagi sarnast. Seepärast omandab tolle ruumi otsaseinast vaatav „Jesus Christ Superstar I” tõelise altarimaali tähenduse ning seda positsiooni võimendavad sama autori naabrid mõlemal küljel: „Jesus Christ Superstar II” (üintsivarrega valgesse värvi kratsitud laulusõnad) ja „J.C.S. VIII” ning „Poeem madratsile nr. 2 / Poem for mattress N 2” ja „Poeem madratsile nr. 4 / Poem for mattress N 4”. Ma ei tea, kui palju küsimusi lahendavad vaadata olevad videod, kuid mingi konteksti loomiseks – miks mitte.
See näitus ei sunni lihtsalt kummarduma, vaid tänulikkusest lausa kiljudes roomama. Oma viis aastat pole ma säärast vaimustavat terviknäitust kohanud ei Eestis ega mujal.
JAAN MALIN
Näitus DIALOOG avatud Uue Kunsti Muuseumis kuni 31.oktoobrini 2026
