MAAGILINE METS- rahvusvaheline illustratsiooninäitus

10.10.-15.11.2026

On mererahvad ja metsarahvad, on kõrberahvad. Eestlased on nii mere- kui ka metsarahvas, mets on meile lähedane ja armas. Alati ei oska me ise hinnatagi seda rikkust, mis on meie ümber. Aga needki rahvad, kellel metsa enam eriti alles jäänud ei ole, tunnevad metsa külgetõmbejõudu. Mets ühtaegu hirmutab ja tõmbab ligi.

Ka muistsete inimeste pajatatud lugudes ja kirjapandud muinasjuttudes on metsal kaks palet. Ohtlikud ja sünged laaned on olnud koduks kõikvõimalikele pimeduse jõududele, nõidadele ja hiiglastele, kes aina kurja teevad ja soovivad. Vilkuvad tulukesed eksitavad teelt üksildasi rändajaid, isepäised ja tujukad haldjad võivad nende lummusesse langenud teekäijaid kiusata ja endaga kaasa viia, et siis saja aasta pärast nad tundmatuseni muutunud maailma tagasi saata, kus nõiutud peavad üksildaste hingedena elu jätkama, kuulumata enam ei sellesse ega teise maailma. Tuntud on ka metsamajakesed oma hirmutava välimuse, aga lahke olekuga vanakestega, kes nende juurde eksinud õiglase meele ja kaastundliku südamega teekäijaid aitavad ja suunavad. Isegi loomadel metsas on kaks palet. On kurjad ja murdjad kiskjad, kes ei kõhkle hilja peale jäänud teekäijat kõige julmemal kombel maha murdmast ja õhtusöögiks pruukimast. On sõbralikud loomad, kes tänutäheks jalast väljatõmmatud okka eest kogu oma suguvõsaga hädas appi tulevad ja sageli elugi päästavad.

Muistsete eestlaste suhtumine metsa on olnud pigem soosiv. Mets pakkus kaitset võõra võimu ja väe eest, teadja inimene leidis sealt abi haiguse vastu. Mets toitis ja mets kattis, mets andis peavarju. Metsa kurjus jäi alati alla inimeste kurjusele ja metsas ootas pääsemine. Metsavana sattus vanadel hallidel aegadel sagedasti puuraiduri või jahimehe teele, pannes nende südameheaduse ja õiglase meele proovile. Lahkus sai tasutud ülesleitud kodutee või ootamatult saabunud rikkusega. Valelikkust ja hoolimatust karistati rohkem või vähem karmilt. Metsas või metsaveerel on alati elanud teadjanaised ja teadjamehed, kes külarahvas küll veidi hirmu tekitasid, aga tõelise häda korral aitasid ja ravisid. Õiglasele õigust ja valelikule karistust jagavad metsavanad kuluksid tänapäeva maailmaski ära. Karistamatust ja hoolimatust metsa suhtes oleme me liigagi palju näinud. Mitte inimene ei vaja tänapäeval metsa eest kaitset, vaid mets vajab kaitset inimeste ahnuse ja saamahimu eest.

Euroopa metsad on meie päevil enamasti turvalised, süngetest laantest on jäänud pigem mälestus, aga metsa võlujõud on säilinud. Säilinud on salapära, maagia, säilinud on unistus metsast. Seepärast kunstnikud, keda osalema kutsusin, teemaga ka kergesti haakusid ja nõustusid rõõmuga oma võlumetsa meile tutvustama. Igal inimesel on oma mets ja igal metsal oma maagia. Seda neil näitusepiltidel näha saabki.

Näitusel on väljas 17 eesti ja 31 kunstniku illustratsioonid välismaalt – kokku 15 riigist. Oma töödega osalevad Eestist Regina Lukk-Toompere, Anne Linnamägi, Catherine Zarip, Piret Mildeberg, Jüri Mildeberg, Piret Niinepuu-Kiik, Katrin Ehrlich, Ulla Saar, Kadi Kurema, Urmas Viik, Kadri Ilves, Anne Pikkov, Kertu Sillaste, Tuulike Kivestu-Rotella, Kristi Kangilaski, Viive Noor ja Marja-Liisa Plats.

Teistest riikidest on esindatud Virpi Talvitie (Soome), Ana Juan, Ignasi Blanch, Josep Antoni Tàssies ja Laura Pérez Granel (Hispaania), Rebeka Luciani (Argentiina), Judith Clay, Olaf Hajek ja Stefanie Harjes (Saksamaa), Hanna Karaleva (Austria), Martin Jarrie (Prantsusmaa), Joanna Concejo (Poola), Lena Revenko ja Natalie Pudalov (Iisrael), Gundega Muzikante, Anita Paegle, Aleksejs Naumovs, Arta Ozola-Jaunaraja, Gita Treice ja Anda Strautniece (Läti), Glenda Sburelin, Andrea Calisi, Daniela Costa, Daniela Iride Murgia, Matteo Gubellini, Anna Forlati ja Sergio Olivotti (Itaalia), Marius Jonutis (Leedu), João Vaz de Carvalho (Portugal), Alefes Silva (Colombia) ning Natalia Mirzoian (Armeenia).

Näitust toetavad: Pärnu linn ja Eesti Kultuurkapital

Kadri Kurema

ILLUSTRATION
„Maagiline mets“
“Magical Forest”
Ink, gouache, watercolour
2024